Loch na droma buidhe

Reis Šotimaale

13-19.06.2017

Sattusime ühel päeval hea pakkumise otsa – rongipiletid Londonist Glasgow'sse 28 naelaga. Kuna Sandril tuli tore mõte minna taas külla Sallyle (kursavenna sõudmistreener, kellel ta käis sõpradega külas paar aastat tagasi baka lõppu tähistamas), kes omab Põhja-Šotimaal maamaja, ostsimegi kohe piletid ära.

Plaan järgmine: oleme Glasgows esimese öö, võtame rendiauto. Järgmine päev lähme Fort Williamisse, et kokku liiga pikk sõit ei tuleks. Järmine päev autoga Drimninisse, kus jätame auto ning matkame edasi lõppsihtpunkti – Loch na Droma Buidhe kaldal asuvasse maamajja.

Kuigi mul õnnestus saada reedeks töölt vaba päev, siis kolm esimest päeva olid tõeliseks kaugtöö katsumuseks – valmis peab olema ootamatuteks ülesanneteks ja videokõnedeks, seega Glasgows seiklesime kohvikust kohvikusse head internetti otsides. Rongis sai õnneks mõnusalt 4 tundi järjest tööd teha. Õhtud aga olid vabad uue keskkonnaga tutvumiseks.

Enne, kui neljapäeval viimasesse peatuspunkti jõudsime, otsisime lõunat lähedalasuvas külas. Selles punktis oli juba telefonilevi väga hõre, ka inimesi ei paistnud eriti liikuvat. Leidsime endalegi üllatuseks ühe restorani, mis ka õnneks lahti oli. Kokk tegeles meiega isiklikult, mainis, et lõuna jaoks on miinimumtellimus kaks rooga ühele inimesele, 20 naela. Kui ta aga meie kogelemist nägi, siis halastas ning lubas ka ühe roa kummalgi tellida. Portsjon suur ei olnud, see-eest imeilus ja maitsev. Väga sürreaalne selles haudvaikses kalurikülas säärast kulinaarset elamust leida. Nüüd uurisime tagantjärele ning tuleb välja, et see restoran on isegi Michelini tähega hinnatud. Vot siis.

Jätsime Sally juhiste järgi auto tema kuuri koos raskema toidukraamiga, mille ta lubas järgmisel päeval oma 53. aasta Land Roveriga kaasa vedada. Tavaautoga oleks antud tee läbimatu. Panime matkasaapad jalga ja oma keresuurused kotid selga ning hakkasime astuma. Vaated olid imelised, aeg-ajalt mõni lammas põgenes me eest, olles väga häiritud, et me nende rahu rikume. 

Pärast kaht tundi vantsimist jõudsimegi pärale. Viimased pool tundi möödus suurema ägisemise saatel ning loomulikult ülesmäge. Sättisime end oma uude pessa sisse ning uudistasime mööda hooneid ja tube ringi. 

Järgmisel päeval matkasime ringi lähiümbruses, otsisime kaldalt krabisid ja karpe, vaatasime aias, kuidas ometi kasulik saaks olla kuidagi, imestasime, kui vaikne ikka on, nägime punahirve kalpsamas, ootasime, et Sally kohale jõuaks. Kui aga kell juba pärastlõuna oli, läksime peamajja igaks juhuks oma sõnumeid vaatama (seal oli lausa internet ning lauatelefon võimaldatud) ning tuli välja, et ta kahjuks see päev kohale ei jõua, tervis kehv. Me siis korra isegi kaalusime tagasi auto juurde matkamist, et oma hõrgutised ära ikkagi tuua, aga 4 tundi vihmaga jalutamist ei tundunud tol õhtupoolikul enam kõige parem mõte. Seega kraapisime kõik palukesed kokku, mis me kaasa olime taibanud võtta ning saime kõhtu varju küll. 

Laupäeval lõhkusime põhiliselt puid, et lunastada välja oma tasuta ööbimine (st Sander lõhkus, mina pusisin lihtsalt niisama riita korrastada ning talle puid ette anda). Sally muide üürib seda maja, kus me ööbisime, ka Airbnb's välja ning huvilisi on üpris palju. Ta kahjuks kõiki vastu võtta ei saa, sest tahab ka ise sel ajal kohapeal olla, ta aga elab muidu Glasgows.

Mis meil aga üllatuseks tuli, oli see, KUI PALJU puuke seal oli. Ma pole eales sellist asja näinud. Käid korra läbi aia ning juba sibab vähemalt 10 puuki kätel-jalgadel. Esimene päev oli kõige suurem ehmatus, enda arust olime küll korralikult sisse end pakkinud, sokid pükste peale tõmmatud, aga ikka neid sindreid jagus. Kokku vist saime kumbki vähemalt 5 sisseimenud puuki. Sally hiljem ütles, et see on nali, tema viimane külaline katkus enda küljest 27 tükki. Meil läks vist isegi hästi siis.

Kraade oli meil kõigest 13, uduvihm ja paduvihm vaheldumisi. Nii et pidevalt lirtsuvad jalad muutusid normaalsuseks. Toas oli meil kamin, mille soojus läks otse korstnasse, nii et lähiümbruses ei kuivanud midagi ära. Tuli ikka täitsa kamina peale oma sokid laotada ja siis valvata, et kärssama ei hakkaks. Selliselt meil paar õhtut ka möödus. Istume kamina ümber ning sussitame oma sokke kaminal. Ühed kuivad, järgmised peale. Iga 3 min tagant ümber pöörata. Nagu praeks kartuleid.

Õhtul saabus Sally meie toidumoonaga. Hakkasime kohe omale rikkalikku õhtusööki valmistama, kuulates tema lugusid sellest asukohast. Oli väga meeleolukas ja põnev.

Pühapäeva lõunasöögiks soovitas Sally meil võtta paat ning tuua sinimerekarpe. Nii kihvt on oma kätega midagi enda jaoks nii erilist korjata, selleks vaeva näha ning hiljem nahka pista ka.

Nende nööride külge olid end elama sättinud igasugused mereelajad. Poolte puhul polnudki aru saada, kas tegu on imeliku taime või veel imelikuma loomaga. Üks veidrik oli selline sültjas paun, mis vett välja pritsis, tegin sellest lühikese klipi. Sally sõnul see olevat loom küll

Ja oligi aeg pakkida taas seljakotid kokku ning teele asuda. Seekord viis Sally meid oma autoga ära, see võttis kokku kõigest 30 min, võrdluseks meie 2 tunnile. Kuna kabiini ei mahtunud üle kahe inimese, siis mina hoidsin kümne küünega taga kastis end kinni ja keskendusin täielikult sealt mitte välja põrkamisele.

13 kraadist jõudsime esmaspäeval tagasi 33 kraadisesse Londonisse. Praegu kirjutan seda jahutades end märja sokiga.